Vähk

Egge Kulbok ''Kultuur - vähkkasvaja rahanduspoliitika kannikal''

Dialoogivõimetus meie ühiskonnas on selgesti näha, kui vaadata, kelle arvamus kaalukausil rasem on. Kui räägib kultuuriinimene - leelotab veidrik, kui räägib Ligi - kõlab selge mõistuse hääl. Osa poliitikuid suhtuvad kultuuripoliitikasse ja kultuuriinimestesse patroniseerivalt ning seetõttu ehk polegi võimalik dialoog üldisematel kultuuriteemadel. Vananenud hoiak ja arvamus, et kultuur on midagi kerglast, millega õige ja tõsine inimene tegeleb vaid meelelahutuslikus korras, on näide, et eestlased kultuurrahvana on noor ja meie kultuurikiht on õhuke.

Meie kultuuripoliitika põhikogemus on totalitaarne, patriarhlik ja korporatiivne. Seejuures on kultuuripoliitika ennast iseseisva kultuuriharuna suutnud kehtestada vaid lühiajaliselt, nii ongi kultuurile ülalt juhiseid jagatud valitseva ideoloogia huvides. Kuivõrd kultuurile on ülimuslikus toonis suuniseid jagatud aastakümneid, siis on mõistetav, et poliitikud patroniseerivalt suhtuvad, soovitavad kultuuriinimestel jääda oma liistude juurde ja valivad, millist kultuuritegevust riik toetuse väriliseks peab.

Viimaste aastate valitsused pole õieti mingit sisendit andnud kultuuripoliitika instrumentidena rajatud võrgustik-organistatsioonidesse. Organisatsioonid töötavad edasi vanast inertsist, kandes endas nii Pätsi aja rahvuslikku identiteeti toestavat sisendit kui ka nõukogudeaegset hierarhilist, konservatiivsele ja kitsale kultuurikäsitlusele vastavat mentaliteeti ja hoiakuid nii kultuurist kui kultuuritegijaist kõnelemisel, aga ka kultuuri juhtimisel. Sellise kultuurielu korrraldamise juures ei jää kultuurloojatel üle muud, kui pressida end ree peale jäämise nimel kultuuriministeeriumi iga-aastasele eelarvele. Ainult see kujutab endast võimukandjate ametlikku heakskiitu.

Ideoloogiale allutatud kultuur on halb, kuid pole ka hea, kui riigil läbimõeldud kultuuripoliitika sootuks puudub. Eesti riik rahvusriigina ja kultuur on seotud, teine annab esimesele mõtte. Kui see side katkeb mingil põhjusel, siis võib juhtuda, et poliitikud ei mäleta enam, miks seda kultuuri täpselt vaja oligi. Vältida tuleb olukorda, kus selle sideme abil riik kultuuri kohitsema hakkab ja korraldab nii, et kultuur tähendab ainult uhkeid kontserdihooneid, teatreid, muuseume , aga vähe on värsket ja harjumatut mõtet, mis provotseeriks ja ironiseeriks, puhastaks ja vihastaks, jne. Ressursinappustes riigil pole võimalik raha kulutada ja tulemuseks on kiduravõitu ning kahvatu värvipalett.

Marje Metsur ''kas nüüd on käes aeg, mil köögitüdrukud otsustavad, kuidas riiki juhtida...'' - ehk pole õige lasta otsustada rahval, kui selleks on inimesed, kes saavad otsustamise eest raha, kui meil on täitevvõim. Otsustamine veeretatakse valede inimeste õlule.

aoj

Haridus

Marju Lauristin ''Hariduse ideaalmaastik''

Kes ei ole suured arvult, peavad olema suured vaimult. Kuidas muuta Eesti haridusmaastikku selliseks, et see aitaks meie rahval saada suureks vaimult?

Sel teemal mõtlevad paljud, unistavad mitmed, kuid ühest lahendust leida pole suudetud. Just praegu on visiooni olemasolu eriti tähtis, ei saa tulevikku jätta vaid juhuse hoolde, vaadeldes tänase maailma seisukorda. Prioriteetide ebamäärasus või muutumisjulguse puudumine võib kiirete otsuste tegemise ajal osutuda suuremaks probleemiks kui teadmiste puudumine.

Viisteist aastat tagasi piisas Eesti edu saavutamiseks hoopis lihtsamatest arusaamadest ja vähematest ressurssidest, kui seda nõuab praegune ühe keerulisem ja ettearvamatum majandus ja ühiskond. Nõudmised järeltulevatele põlvedele aina kasvavad. Nad peavad vabalt valdama infoühiskonna võimalusi, olema valmis muutma oma tööd ja elukohta, lennult kasutama uusi tehnoloogiaid, loovalt ühendama erinevate valdkondade teadmisi. Eestis kasvanud ja haritud noor peab oma teadmiste ja oskustega edukalt konkureerima Euroopa, Hiina või Ameerika turul. Ta peab oskama kohaneda rahvusvaheliste tööandjate ja institutsioonide reeglitega.

Et muutumisvõime ja uute valikute rohkus ei viiks psüühilise ebastabiilsuseni ja küünilise relativismini, on hariduses senisest enam vaja keskenduda sellele, kuidas noortes tugevaid kõlbelisi juhtlõngu kujundada. Et uusi võimalus ja lahendusi näha, peab omama selgeid alusteadmisi looduse, ühiskonna, kultuuri toimimise kohta ja ülihead info otsimise ja kasutamise oskust. Tuleb väärtustada vahetuid ja avatud inimsuhteid, kultiveerima meeskondlikkust, toetama sõbralikkust ja empaatiat, et inimlikkus tehnokeskkonda ära ei kaoks.

Kas nii suured ootused isiksuse arengule on praegusel ajal hariduse saanud noortele ja nende petajatele jõukohased? Kas sellised nõuded on üldse realiseeritavad? Loovust, haritust, kõlbelisust, emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust ei tuleks oodata ainult eliitkoolide kasvandikelt. Kõrgemate sihtide nimel peaksime hariduse sisu ja hariduskorralduse ümbermõtestamist alustama võimalikult maalähedastest, lapse inimeseks saamise loogikast lähtuvatest arusaamadest, kasutades maksimaalselt ära tänapäeva tehnoloogia pakutavaid võimalusi.

Peaksime uue pilguga vaatama eelistele, mida pakub hea hariduse saamiseks see, et Eesti on täpselt nii väike nagu ta on. Haridusprotsessis peaks hindama nii õpetajate kui õpilaste jõupingutusi, loovust ja otsingujulgust vääriliselt. Kuidagi tuleb jõuda omandatud teamiste sünteesini ja nende tervikliku loomingulise kasutamiseni. Kuidas muuta haridus kõigile võrväärselt kättesaadavaks - sõltumata elukohast, vanusest, jõukusest või emakeelest? Tuleks vältida haridusteel tupikusse jooksmist ja vähendada ekslemisi, andes samal ajal mitmeid kordi võimalust oma haridusteed ja kutsevalikut muuta ja haridusvõimalusi ühendada.

Üle-eestiline e-kool on üks juhtmõte haridusasutuste ja -vormide vaheliste tõkkemüüride ja kaitsevallide mahalõhkumises ning haridusvõrgu terviklikkuses. Tähtis on ühtlustada haridustaset ja suuta seeläbi rahvale pakkuda laiapõhjalisi hüvesid.

7. november - suurus

Raivo Suni ''Kas Kross oli viimane Suur Eestlane?''

Rahvus on kujutlus, mis tekib nende inimeste peades ja südametes, kes tajuvad end mingi nähtamatu kogukonna osana. Kogukonnal on samad väärtushinnangud ja vaated elule, mida suuresti mõjutab meedia. Meedia loob tingimused aruteludeks ja dialoogideks, see ühendab inimesi, kogukondi ja rahvuseidki, kes muidu on teineteisest eraldatud nii aja kui ruumi poolt. Meedial on ülisuur võim inimeste üle ning seda kasutataksegi avalikkuse mõjutamiseks. Samas kasvatab see mõjutusvahend nii rahvustunnet, spekuleerivate ja arutlevate inimeste arvu kui ka kriitikat. Kirjaoskuse paranemise, linnastumise ja elutaseme tõusu tõttu sai meedia massidele kättesaadavaks ja tekkis massimeedia, aga läbi massimeedia on lihtne teostada propagandat, mille põhjuseks on soov kontrollida inforuumi ja seeläbi kogukonnatunnetust. Ajaloost on teada mitmeid seiku, mil suleti massiliselt ajalehti nende sisu tõttu, mis läksid vastuollu propagandamasinaga.

Taunitav on meedia keskendumine üksikutele huvigruppidele, mille tõttu võib osa ühiskonnast kaotada ligipääsu sotsiaalsele dialoogile. Sellepärast on vajalikud alternatiivsed vaated ning ajad, kus rahvuskogukonna enesetaju moodustasid 1-2 telekanalit, on möödas. Ühe keskmega meediasüsteem hakkas lagunema 1980ndatel, kui avati elektroonilise meedia turg ja paljudesse riikidesse tekkis telekanaleid juurde. Ka satelliittelevisiooni areng ja sel kümnendil toimuv üleminek digitaaltelevisioonile pakub suuremaid võimalusi, sest pakutavate ja vastuvõetavate programmide valik mitmekordistub. See on märkimisväärselt parandanud maaelanike valikuvõimalusi.

Samal ajal võib valikuvõimaluste kasvamine kaasa tuua vaatajaskonna killustumise, kui pole võimalik tekitada ühtset suurt auditooriumi selle liikmete huvide erinemisel. Meedia mõjutatavad mitte üksnes ei killustu, vaid ka polariseeruvad ja koonduvad ühtede ja samade meediakanalite (ja nende tüüpide või stiilide) ümber. Igal kanalil on oma nägu, millega vaataja, lugeja või kuulaja samastub. Niisuguse polariseerumise tõttu tekivad erinevad huvigrupid, mille omavahelisel suhtlusel võib esineda raskusi, kuna puuduvad ühised huvid, tõekspidamised ja väärtushinnangud. Enam pole ühiseid üldisi tõekspidamisi, mis sobiksid kõigile inimestele ja enam pole kangelasi, kes mõjuks kõigile sarnaselt.

Seega võib öelda, et Jaan Kross oli viimane Suur Eestlane. Suurteks võivad saada need, kel õnnestub luua ühendus mitmete väärtuskogukondade vahel, mis on väga keeruline. See on võimalik inimestel, kes on juhtivad figuurid rahvuslike hädade korral, kes toovad rahvale lootust, alalhoiuvõimet, suunataju ning kes suudavad suhestuda ühiskonnaga väga laial määral.