Saturday, December 6, 2008

Vähk

Egge Kulbok ''Kultuur - vähkkasvaja rahanduspoliitika kannikal''
Dialoogivõimetus meie ühiskonnas on selgesti näha, kui vaadata, kelle arvamus kaalukausil rasem on. Kui räägib kultuuriinimene - leelotab veidrik, kui räägib Ligi - kõlab selge mõistuse hääl. Osa poliitikuid suhtuvad kultuuripoliitikasse ja kultuuriinimestesse patroniseerivalt ning seetõttu ehk polegi võimalik dialoog üldisematel kultuuriteemadel. Vananenud hoiak ja arvamus, et kultuur on midagi kerglast, millega õige ja tõsine inimene tegeleb vaid meelelahutuslikus korras, on näide, et eestlased kultuurrahvana on noor ja meie kultuurikiht on õhuke.
Meie kultuuripoliitika põhikogemus on totalitaarne, patriarhlik ja korporatiivne. Seejuures on kultuuripoliitika ennast iseseisva kultuuriharuna suutnud kehtestada vaid lühiajaliselt, nii ongi kultuurile ülalt juhiseid jagatud valitseva ideoloogia huvides. Kuivõrd kultuurile on ülimuslikus toonis suuniseid jagatud aastakümneid, siis on mõistetav, et poliitikud patroniseerivalt suhtuvad, soovitavad kultuuriinimestel jääda oma liistude juurde ja valivad, millist kultuuritegevust riik toetuse väriliseks peab.
Viimaste aastate valitsused pole õieti mingit sisendit andnud kultuuripoliitika instrumentidena rajatud võrgustik-organistatsioonidesse. Organisatsioonid töötavad edasi vanast inertsist, kandes endas nii Pätsi aja rahvuslikku identiteeti toestavat sisendit kui ka nõukogudeaegset hierarhilist, konservatiivsele ja kitsale kultuurikäsitlusele vastavat mentaliteeti ja hoiakuid nii kultuurist kui kultuuritegijaist kõnelemisel, aga ka kultuuri juhtimisel. Sellise kultuurielu korrraldamise juures ei jää kultuurloojatel üle muud, kui pressida end ree peale jäämise nimel kultuuriministeeriumi iga-aastasele eelarvele. Ainult see kujutab endast võimukandjate ametlikku heakskiitu.
Ideoloogiale allutatud kultuur on halb, kuid pole ka hea, kui riigil läbimõeldud kultuuripoliitika sootuks puudub. Eesti riik rahvusriigina ja kultuur on seotud, teine annab esimesele mõtte. Kui see side katkeb mingil põhjusel, siis võib juhtuda, et poliitikud ei mäleta enam, miks seda kultuuri täpselt vaja oligi. Vältida tuleb olukorda, kus selle sideme abil riik kultuuri kohitsema hakkab ja korraldab nii, et kultuur tähendab ainult uhkeid kontserdihooneid, teatreid, muuseume , aga vähe on värsket ja harjumatut mõtet, mis provotseeriks ja ironiseeriks, puhastaks ja vihastaks, jne. Ressursinappustes riigil pole võimalik raha kulutada ja tulemuseks on kiduravõitu ning kahvatu värvipalett.
Marje Metsur ''kas nüüd on käes aeg, mil köögitüdrukud otsustavad, kuidas riiki juhtida...'' - ehk pole õige lasta otsustada rahval, kui selleks on inimesed, kes saavad otsustamise eest raha, kui meil on täitevvõim. Otsustamine veeretatakse valede inimeste õlule.
aoj

Followers

Blog Archive

X